Angelika Kollin — Tundlik pinnas

Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses näeb esmakordselt Eesti päritolu, rahvusvaheliselt tunnustatud ja auhinnatud fotokunstniku ja dokumentalisti Angelika Kollini isikunäitust.

Angelika Kollini looming on nagu koos kaameraga hingamine: vaikne, rahulik, sügav. Tema jaoks ei ole fotode eesmärk peatada aega, et tabada ühte otsustavat hetke, vaid tekitada turvaline ruum, kus kaks või rohkem inimest saaksid usaldavas kohalolus luua ühiselt midagi tundlikku ja tähenduslikku. See on ruum, kus ei kardeta haavatavust ega varjata valu; ruum, kus elu terviklikkus – ilu ja raskused, armastus ja kaotused – võivad korraga nähtavaks saada. See on koht, kus elu ei jagata heaks ega halvaks. Just selles tervikus, kõigi kihtide ja nüanssidega, saab vaataja kogeda midagi, mis on korraga sügavalt isiklik ning universaalselt inimlik.

Näitusel väljas olevad fotod on sündinud valdavalt Lõuna-Aafrika kruusateede tolmus ja USA äärelinnade uduses valguses; kodudes, kus põlvkonnad jagavad leina, hoolt, lootust ja armastust.

Angelika sündis ja kasvas Eestis ajal, mil riik oli veel Nõukogude okupatsiooni all. Tema lapsepõlve õhkkond oli pingeline, täis vaoshoitust ja emotsionaalset vaakumit. Noorukieas kolis ta perega Saksamaale. See tähendas kodutunde kaotamist ja pagulaseks olemise kogemust juba 14-aastaselt. Hiljem viis elu teda USA-sse, Hispaaniasse ning kaheksaks aastaks Aafrikasse, sealhulgas Ghanasse, Namiibiasse ja Lõuna-Aafrikasse.

Tema teekond fotograafina on sügavalt isiklik. „Kogu mu töö on autobiograafiline. Iga inimene, kellega olen töötanud, on olnud mu õpetaja. Nad on mulle näidanud seda, mida mul oli vaja iseendas näha,“ ütleb Angelika. Paljud tema projektid ei ole pelgalt dokumentaalsed seeriad, vaid justkui tema enda sisemaastike ja ristmike kaardid. Nende kaudu on ta uuesti külastanud oma lapsepõlve haavu, eriti keerulisi suhteid vanematega, ja leidnud viise, kuidas neid tervendada.

Näituse pealkiri „Tundlik pinnas“ peegeldab nii maad, millel need lood kasvavad, kui ka inimeste õrnu sisemaastikke, mida fotod puudutavad. Iga portree on nagu seeme, mis vajab oma koha leidmiseks hoolt. Tundlik pinnas ei ole etteaimatav – see on ebakindel, kohati kivine,  kohati pehme –, kuid just seal, hapras tasakaalus, sünnib kõige sügavam, jõudu andev juurdumine.

Oleme sellele näitusel kaasanud väikese, ent olulise aktsendina ka keraamik Liisu Arro teosed sarjast „Mumuusad“. Need on intiimsed, ürgnaiselikkust ja kehade mitmekesisust väärtustavad keraamilised skulptuurid. Nagu Kollini portreed, räägivad need kujud keeles, mis ei vaja tõlget: igas vormis on jõudu, haprust ja tundlikkust.