SILVIA PÄRMANNI JA RASMUS JURKATAMI AUTORITUUR NÄITUSEL „SUMIMASEN”

Jätkame autorituuridega näitusel „Sumimasen – Jaapan läbi eestlase fotosilma”

Kohtumine Silvia Pärmanni ja Rasmus Jurkatamiga toimub kolmapäeval 22. veebruaril kl 18.00 Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses.

Sissepääs piletiga. Palume soetada pilet Fienta eelmüügist. Kohtade arv on piiratud. Dokfoto Keskuse klubiliikmetele on üritus tasuta ja vastav info saadetud meilile.

***

Silvia Pärmann (s 1979) on Eesti dokumentaalfotograaf ja reisiajakirjanik. Tema loomingus on olnud kesksel kohal inimese ja teda ümbritseva keskkonna suhted ning neist lähtuvad konfliktid, olukord tunnustamata riikides ja inimese jälg planeedil. Teda leiab harva – aga vahel siiski – populaarsetest reisisihtkohtadest. Oma lugude rääkimiseks kasutab ta tihti tänava- ja portreefotograafiat. Silvia Pärmann on esinenud mitmel isiku- ja rühmanäitusel ning ta on raamatute „Riigid, mida pole olemas” (2020) ja „Kusagil maailma lõpus” (2021) autor.

Jaapni kohta ütleb Silvia: „Me oleme harjunud mingite oma reeglitega, arusaamaga sellest, kuidas elama peaks, sellest, mis on võimalik ning mis mitte. Jaapanis aga tõestab iga järgmine tänav, et neid võimalusi, mida me endale kunagi ette kujutada pole osanudki, on lõputult palju. Jaapanis tänaval jalutades võib kohata kõige eriskummalisemaid asju ja inimesi, igal sammul avaneb mitu uut kaadrit, on rääkida mitu uut lugu. Ja nende lugude leidmiseks pole vaja pingutada rohkem kui lihtsalt astuda tänavale.”

Rasmus Jurkatam (s 1982) on vabakutseline fotograaf, kes on leidnud pildistamiseks erinevaid maailmanurki üle 15 aasta. Ta on õppinud kultuuriteooriat ja filosoofiat ning studeerib praegu tootedisaini. Oma loomingus otsib Rasmus alalõpmata uusi perspektiive, käies reisidel, külastades kunstisaale, lihtsalt uidates või raamatuid lugedes ning seda kõike kaamera abil oma töödesse teisendades. Fotograafina tunnetab ta vajadust aeg-ajalt ära käia, sest just nii avavad ennast nii vanad kui ka uued kohad uute nurkade alt.

„Mind köidab Jaapani puhul kõige rohkem kontrast korra ja kaose vahel. Ühelt poolt on inimeste elu ja liikumine korraldatud väga kindlate reeglite järgi, kuid teisalt saadab seda teatud kaos. Neoontuledes mastaapne linn koos lugematute
metrooliinidega vastandub rahulikule templile ja loodusele. Seda kõike saadab teatud muinasjutuline müstitsism. Jaapanis olles tunnen ennast, justkui oleksin sattunud kuhugi filmi, animesse või juturaamatusse. Ühel hetkel sõidad 300 km/h kiirrongiga, järgmisel hetkel vaatad, kuidas ehitusmees maailma kõige puhtamal ehitusplatsil betooniautot lapiga läikima lööb, rüübates kõrvale sooja purgikohvi, mille just automaadist soetanud on, ning aeg tundub olevat justkui seisma jäänud.”